Minu Elu Lugu

Müstilisest lapsepõlvest Ärkamiseni vaimukultuuri

Mu lapsepõlv möödus Loksa alevikus Hara lahe ääres kesk Lahemaa imelist loodust: metsad, kalarikas Valgejõgi, meri, Lohja järv…Isa oli juhtivtöötaja ehitusmaterjalide tööstuses (alul peainsener Loksal, siis direktor Tallinnas), ema eesti keele õpetaja…

Kuid seekordne käbi kukkus kännust kaugele... Ammu enne puberteediiga justkui ootasin „veel miskit". Ja siis see juhtus: 1975 aasta paiku tabas mind minu tollase esimese abikaasa mõjul omamoodi „vaimne ärkamine”: avastasin enda jaoks eesti ja maailma uuema kirjanduse (Valtonist Undi ja Üdini, Goldingust Camus` ja Hesseni), klassikalise muusika, samuti filmikunsti (Tarkovskiga eesotsas)…

80ndatel kuulusin juba Noorte Autorite Koondisse koos Mario Kivistiku, Hans H. Luige jt-ga. Kirjutasime, avaldasime „Nooruses” (mille peatoimetaja Rudolf Rimmel oli meie NAK-i patrooniks) ja „Noorte Hääles”, käisime esinemas siin-seal…Mäletan, ükskord tuli meile külla Hando Runnel, kellele lugesime ka oma luuletusi. Olin sügavalt pettunud, kui ta hakkas arvustama minu omast arust enda parimat luuletust „Põlvkond”…Nii või teisiti - Kirjanike Maja musta laega saal oli tollal mulle suht tuttav koht.

Kui ilmus esimene noorte kirjanduslik almanahh „Sõna” (millesse valis materjale Mihkel Mutt), oli mul sääl koguni kaks jutukest, millest üks – „Guru” – viskas veidi kollanokalikku nalja tollase Gunnar Aarma kõrval teise suure eesti joogi Mihail Tamme (Om Rama Tamm) üle - mille peale vanameister muidugi solvus… Mul on fotoalbumis siiamaani katkend tema kreedost: „Tee nulli teisele poole kulgeb läbi taeva väravate. Keegi ei tea nullnulli. Mõni teab nulli. Palju teab ühte, mis seisab koos ühikutes. Igamees kohtab kahte, mis kui üks suhtleb teisega. See on dualism, kahesuseõpetus /…/Iga teadmine keerleb omaenese ringis. Nullnull on kusagil keskel. Keskel ei vasemal, ei paremal, ei alamal, ei ülemal, ei keset eimittekesksust, vaid ebamäärasel punktil momentide seas on olemas „on”, mis oleleb tühjusena. On olemas tühjus, mida ei saa ühistada…”

Sügavalt vastukajav tekst vedanta vaimus tänagi mu jaoks, ka vormilt…

 

"Maailmakuulsast kirjanikust" Palveränduriks

Minu tollane auahne unistus saada "maailmakuulsaks kirjanikuks" päädis äramärkimisega ühel romaanivõistlusel ja jutustusega "Mantra" ajakirjas "Looming". Too lugu oli siiski piisavalt lummav, et petta ära Jaan Kaplinski, kes mulle ühtäkki helistades küsis, "millisest Burjaatia budistlikust kloostrist selles loos jutt ?" Ma ei mäletagi, mis ma vastasin, aga hiljemast mäletan Kaplinski sügavat pettumust, kui selgus, et Carlos Castaneda lood on niisamasugune nonfiction nagu minu "Mantragi"...Mäletan ka oma tollase lemmikkirjaniku Arvo Valtoni ("Tee lõpmatuse teise otsa" taoistlikust targast ja Tshingis-khaanist!) lohutusartiklit "Loomingus", kus ta nentis, et tähtis pole ju, kas asi faktiliselt toimus, vaid kas selle sisu on mõjus....

1979 valiti mind juba paar aastat koos käinud vaimse rühmituse „Käbike” Käbikuningaks (mida kinnitab ka vastav fotomaterjal), kuhu täna tuntumatest kuulusid kirjandusteadlase ja -tõlgi Olev Jõgi tütar Tiiu Jõgi (kirjandustõlk), Eve Kivi (graafik), Einar Vene (maalikunstnik), Ülo Matteus (kirjanik), Ivo Vahur (Hiina Muutuste Raamatu küllap süvim tundja-taipaja Eestis ja – hiljem – Eesti ajaloorütmide uurija – keda pidasin tollal ka oma vaimseks õpetajaks)…Andsime välja mõned numbrid käsikirjalist „Käbikese” almanahhi – kus oli mh minu esimesi Jungi tõlkeid ja ka mingi maniakaalsevõitu lugu eesti budismi teemadel, mis veidi hiljem tundub et parajalt ärritas Linnart Mälli… Mäletan, käisime mitugi korda kambaga Mihail Tamme juures, kes elas oma talus Paide maanteelt 90. kilomeetriposti juurest 5 km paremale … Üldse oli meil tollal kombeks käia paari-kolme-neljakesi külas tollastel vaimusuurustel: lisaks Tammele (kes oli ühtaegu Haljand Udami vaimseid õpetajaid ja kes hiljem KGB survel Ameerikasse emigreerus ning sääl ka mõned sisukad raamatud avaldas), Uku Masing, Arvo Valton, Mati Unt, Gunnar Aarma Pärnus…Tartus Uku Masingu juurest üle tänava elas mäletamisi mees nimega Huik (eesnime ei mäleta), kes oli tolleks ajaks ära tõlkinud enamuse Krishnamurti raamatuid…

Kogu spirituaalne materjal levis tollal vaid käsikirjaliselt, läbi mitme trükimasinakopeeri sissetipituna.

Põrandaalustest Klubidest Tervisepresidendiks

Anti Kidroni juures toimusid sellal „põrandaalused” spirituaalse kallakuga üritused, kus mh kohtusin esmakordselt ka Jyri Linaga (enne tema sundemigreerumist Rootsi)… Olin Kidroniga esmakordselt kohtunud EPT KTB TTO laboris Hiiul elevaatori lähistel, kus ta - nagu minagi – tegeles parasjagu ettevõtetele ametijuhendite koostamisega.

Populaarne koht oli minugi jaoks Tartu Orientalistika Kabinet koos oma iga-aastaste Orientalistika Päevadega… Mälli järelsõnaga Parnovi „Pronksnaeratus”, samuti tema tõlgitud „Dhammapada” olid mul kapsaks sirvitud.

1982 paiku hakkasin külastama „Tõru” Klubi kohtumisi väljapaistvamate kultuuriinimestega erinevatel teemadel. Klubi juhtis Triviimi Velliste, hilisem Muinsuskaiste Liikumise juhte ja välisminister, kes tollal töötas mäletamisi kultuurilehes „Sirp ja Vasar”. Minu fototeegis on häid fotosid tollastest esinejatest: Ülo Vooglaid, Rein Ruutsoo, Rein Veidemann, Jüri Raudsepp…

80ndate keskel, pärast aastatepikkust tulutut radikuliidiravi kõikvõimalikes sanatooriumides astusin Jaan Tombi nim. Kultuuripalee karskusklubi „Tervis” liikmeks – millest peagi sai vilgas terviseõppekeskus sisukate loengute, „tervisepraktikute vestlusringide”, paastumatkade, iga-aastaste üle-eestiliste koolinoorte viktoriinide (koos skulptor Georgi Markelovi voolitud rändauhinnast Pronkstammega) jms-ga. Pärast üleminekut tervislikule toitumisele (tegin ka ühe kuuajalise, paraja düstroofiaga lõppenud toortoidukuuri) kadusid seljavaevused kui tina tuhka. Klubi juhatusse – mille presidendiks mind kähku valiti – kuulus mh ka tänaseks arvukate tervisebrošüüride autor ja vahepeal ka Riigikokku sattunud Aime Sügis Noarootsist, juhatuses olid kuulus toortaimetoitlane Kristiine Luite, üksaasta Eesti parimaks arstiks tuinnnistatud Maret Veske, hiljem Võrus karjääri teinud Tünu Jõgi jt. . Tasapisi hakkasime korraldama – esimestena Eestis - ka „vaimsemaid” loenguid: Priit Kelder, Linnart Mäll, Anti Kidron jt. Kultuuripalee puupüsti täis ülasaalis korraldasime esmakordselt Eestis surmateemalise konverentsi, kus peaesinejaiks Gunnar Aarma ja Ilmar Soomere.

 

Püha Teatri otsinguil

Kuskil 80ndate keskel võitsin üllatuslikult „Noorte Hääle” teatrikriitika võistluse oma retsensiooniga tollase Noorsooteatri etenduse „Punased hobused sinisel luhal” (või oli see „Sinised hobused punasel luhal”?) kohta. Ja üsna ruttu pärast seda algas Jaak Alliku juhtimisel 2-aastane noorte teatrikriitikute seminar – misajal külastasime teatreid ka Tartus, Pärnus, Viljandis… Oli Jaan Toominga ja Evald Hermaküla hiilgeaeg: „Põrgupõhja uus Vanapagan”, , „Hullumeelse päevik”, „Krappi viimane lint” jt olid omamoodi maagilised oma kujundivõimsuselt, andes aimu tollal nii populaarsete teatrireformaatorite Artaud´, Brooki, Grotowski jt teatrimüstikast…Üks punt eesti teatraale oli käinud Poolas vaatamas Grotowski viimast etendust „Apocalypsis cum figuris” – enne tema siirdumist parateatrilistesse eksperimentidesse (lõpetas tänaseks surnud Grotowski aga hoopiski katoliku kirikus)…Minu poolt paljukadestatud klassivend Tiit Luts, olles siirdunud Tartusse Hermaküla Stuudiosse, esines Ovaalsaalis otse mu silma all Gogoli „Hullumeelse päevikus”…

Teatrikriitika Seminari perioodil hakkasin avaldama massiliselt teatri- ja kinokriitikat – „Noorte Hääles” (mille peatoimetajale Enn Siimerile sümpatiseeris minu „sotsiaalne närv"), ajakirjas „Teater. Muusika. Kino” (peatoimetajaks Jaak Allik, kellele see samuti meeldis – lisaks Kalju Komissarovile, kellega kokkupuuted olid samuti soojad) jm… Muide, Kalju Komissarovi „Valge laev” ongi jäänud „Hukkunud Alpinisti Hotelli” kõrval (Sulev Luigega peaosas) mu jaoks parimaks Eesti filmiks...

 

Pea ees Poliitikasse

Mäletamisi 1987 kohtusin Juhan Aarega Eesti TV baaris (enne seda olin kohtunud Lennart Meriga tema Pääsküla raba ärses kodus – mil ta parajasti viimistles keskajakirjandusele mõeldud artiklit Fosforiidisõja raames), et ärgitada rajama Eesti Rohelist Liikumist… See juhtuski veidi hiljem. Sattusin selle Ajutisse Juhatusse koos Juhan Aare, Tiit Made, Rein Einasto, Valdur Lahtvee, Mario Kivistiku, Eino Väärtnõu jt-ga. Mingil ajal liitus meiega ka Andres Tarand (Lennart Meri, mäletan, oli mingi aeg jällegi auliige). „Rohelises” suunas oli mulle andnud tõuke Edgar Savisaare (ta oli tollal mäletamisi Riikliku Plaanikomitee esimees) artikkel „”Roheline” jalg Euroopa poliitika ukse vahel”. Andres Tarandi appikarjuv lugu „Eesti Looduses” aga, mis paljastas plaani hävitada „tuhat puud” Tallinna Süda tn kvartalis Estonia uue teatrihoone rajamiseks, ärgitas mind koos tollase ERKI skulptuuriüliõpilase Tauno Kangroga (tal oli juba hää kogemus kolme tamme kaitsmisest Kunstiinstituudi ees seoses soojustrassi ehitamisega ja ka sellest jäänud plakatid kulusid marjaks ära) korraldama demonstratsiooni Süda tn kvartali kaitseks, kus KGB agente, miilitsaid ja suurettevõtetest sundkorras üritust nö nurjama aetud rahvast oli vaat et rohkem kui demonstrante endid.

Ent veidi vähem kui „tuhat puud” eesotsas maailma põhjapoolseima looduskaitseobjektiga selles liigis, tollaste bürokraatide tõelise valulapse – hõlmikpuuga (sest see kippus jääma otse plaanitava „Lenini pst läbimurde” keskele) – õnnestus päästa ja ma tajun nende sügavat tänu iga kord tänagi, kui sinnakanti satun…

Hiljem olin aastakese ka Linnavolikogus „roheliste” saadikuna – enne kui lahkusin sealt uutele jahimaadele (enne seda jõudsime Kristiine „kaks masti” siiski maha võtta – kolmas seisab siiamaani).

"Päikesetuul" ja New Age hullus

Ja siis tuli New Age – vägevalt kui kevadine tulv…Ühel TM-rondo kursusel Pirital kohtasin naist hilisema varjunimega Kai Skolinowska, kellega paari kuuga asutasime Eesti esimese New Age ajalehe „Päikesetuul”. Tal oli tuttav kirjastaja, kes asja kohe käiku lasi. Tiraažid olid alguses tolle aja kohta muljetavaldavad – 20-25 tuhat – rahvas oli tundub et omamoodi pöördes… Esimene „konkurent” – „Paradoks B”- ilmus mäletamisi alles ligi aasta hiljem… Tegime seda alul nelja, siis kaheksaleheküljelist lehekest tohutu innuga – tuues paljudesse "kõrgemaid võnkeid", nii et nii mõnigi on nimetanud end takkajärgi „Päikesetuule põlvkonnaks”. Paar aastat hiljem läksid mu teed asetoimetaja Kaiga lahku ja mu enda hoog rauges 1995, tulemuseks täpselt 101 lehenumbrit (neist suuremat jagu toetas tehnilis-organisatoorse poole pealt Hans H. Luik oma „Eesti Ekspressi” masinavärgiga). Selle viie „Päikesetuule aasta” sees alustasin mh ka „Valgustumise seminaridega” oma tollases Silikaadi tn korteris…Säält sai mh – tema enda sõnutsi - tugeva arengutõuke hilisem väljapaistev ärinaine Margit Hakomaa. Katset elustada „Päikesetuult” uuel tasemel kordasin 2000-2004, mil avaldasin samanimelist kultuuriajakirja (Kultuur. Filosoofia. Religioon) - Margit oli selle üks toetajaid…

Ah jaa, 1991 või 1992 rajasin Eesti esimese New Age klubi, mis käis koos minu poolt veidi enne seda asutatud Eesti esimeses New Age kaupluses - Tatari tn 20 Pimedate Ühingu „Harjad ja pintslid” tagaruumis… Hiljem kasvas sellest välja Loitsukeller (Tiina-Riina olid tollal minu tublid töötajad)… Ühtlasi olin ka Eesti esimese New Age kirjastuse „Egregor” rajajaid koos kirjanik Enn Vetemaa ja tollase Eesti Kirjanike Liidu ja ühtaegu Eesti suurima kirjastuse „Kupar” direktori Ivo Sandrega. Jõudsime välja anda ligi kümmekond raamatut, sh nt Louise L. Hay „Tervendavad mõtted” ja Shakti Gawaini „Loov visualiseerimine” esimesed trükid, OSHO „Tantra, vaimsus ja seks”, Alex Comforti „Rõõm seksist” jt.

Peale trantsendentaalse meditatsiooni (millega isiklikus praktikas kõvasti üle pingutasin), „tõin maale” Silva meelekontrolli meetodi eesotsas Riitta Vuorelaga Soomest… Mäletan, just ühel tema esimestest kursustest (mida rahvale ümber tõlkisin) avastas oma selgeltnägelikud võimed Mai Väljataga… (Luule Viilma tähetund lõi hiljem, mäletamisi tema esinemisel Maaema Messil 1995 mais, kui ilmus ka tema esimene raamat.)

1990ndatel sattusin koos meie tulevaste joogatreenerite esimese põlvkonnaga (Holger Oidjärv, Külli Niinoja, Mare Klemet, Helle ja Arvi Kahro, Erkki Vaino, Haja Eist jt) õppima Soome Joogakeskuses kahe aasta kestel nn „pehmet” soome hatha-joogat. Ühel sessioonil, mäletan, oli kaasas ka Gunnar Aarma oma abikaasaga. Seejärel õppisin Tõnu Talimaa hilisema õpetaja Sergei Strekalovi käe all „vabastavalt hingama”. Mäletan - külastasin ka paari tema tollal alles nii eksootilist „tantra-kursust”…

 

Carl Jungist Ken Wilberini

Juba „Käbikese” aegadel olin avastanud enda jaoks - koos Tiibeti Surnuteraamatuga – analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jungi. Tolle Surnuteraamatu andis mulle, muide, saksa keelest lavastamiseks tõlkida Peeter Volkonski, kes koos Eero Spriidiga juhendas ligi aasta koos käinud teatristuudiot Noorsooteatri juures. Hiljem osalesin veel ka Tallinna Üliõpilaste Näitestuudios Einar Kraudi ja Härmo Saarmi käe all.

Kuid Jungi hiilgeaeg minu elus saabus 2005 paiku, mil süüvisin põhjalikumalt tema alkeemilisse geeniusse, korraldades sarja vestlusringe Laial tänaval, esitades omapoolseid teese … Säälsamas Heli Kannu OM-Stuudios panime paar aastat hiljem koos Rauno Rööpsoni, Teelia Raudsiku ja Aivar Halleriga püsti Spirituaalse Lektooriumi… Meie esimene äratõlgitud film oli muidugi „The Secret”…

Pärast Jungi tuli mõistagi „teadvuseteaduste Einstein” Ken Wilber „maailma kolme suurima filosoofi” (Sokratese ja Sri Aurobindo kõrval) seltskonnast… Pärast Wilberit – Alar Tammingu ühe raadiosaate ajel - transpersonaalse psühholoogia teine suurkuju Stanislav Grof oma „sünnitrauma baasmaatriksitega”. Küllap kõige selle mõjul korraldasin 2007-2008 Teadvuseteaduste Seminari, kus esmakordselt käsitlesime süsteemsemalt metafüüsilisi teemasid meie tuntumate „spirituaalsete mõtlejate” (Ingvar Villido, Armen Tõugu, Tõnu Talimaa, Jakob Saks, jt) loenguvormis – millele järgnesid põnevad arutelud. Just tollal hakkas tõusma ka Alar Tammingu täht – kelle diplomitöö teema Tartu Ülikoolis oli – esmakordselt Eestis – transpersonaalse psühholoogia vallast (juhendajaks Mare Pork). Hiljem rajas Alar koos Eestis kanda kinnitanud „Poola kasakast” hüpnoterapeudi Jure Biechonskiga Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni (mille asepresident ta täna on), sponsoreerides samal ajal transpersonaalse psühholoogia alase tõlkekirjanduse väljaandmist.

2000ndatel korraldasime iganädalasi „filosofeerimisi” ka minu Kopli tn kaupluse tagaruumis - koos oma hää sõbra ja õpetaja (kes ka minu viimase tütre ristiisaks) Andres Luure ja tema kolleegi Margus Mägiga (käis ka teisi Tallinna filosoofe). Andres on tänaseks filosoofiadoktor ja Tallinna Ülikooli õppejõud.

Veel lugesin 2000ndatel Tallinna Kultuuriülikoolis „Maailmavaateõpetuse” kursust – kasvanud huvi mille vastu hääbus alles majanduskriisi saabudes.

 

Traditsiooni Tarkusest  Püha Vaimu kristluseni

6. juulil 2002 alustasin oma saatesarjaga „Traditsiooni Tarkus” Klassikaraadios sagedusega kümme-paarkümmend saadet aastas – mis hetkel teadupärast üks järelkuulatavamaid sarju Eesti Raadios üldse. Avasaate tegin meie „uus-traditsionalisti”, René Guenoni ja Julius Evola „õpilase” (siin võin veidi ka eksida – aga Haljand Udami innustajateks olid need mehed kindlasti) Raivo Raavega.

2007 lisandus „Roheline saade” (mis täna, ilmselt ka rahapuudusest, ei jätku). 2012 katkes samadel põhjustel ka „Traditsiooni Tarkus”.

Ah jaa – oma elu nö rasketel aegadel (tingitud eeskätt mõne pikaajalise lähisuhte purunemisest, ähvardavast majanduskrahhist vms) „kukkusin” ikka ja jälle kristlusse. „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud!” ütleb Jeesus mu lemmikkiriku (mille koguduse liige siiani olen) Kaarli altarivõlvil – Kelle kohta omakorda ütles „eestipärase kristluse” rajaja Uku Masing: „Jeesus kõrgub ka täna üle maailma otsekui mägi!”

Usukogemuse intensiivsuselt paelus mind iseäranis nelipühilik, karismaatiline, nn Püha Vaimu kristlus - mis aktiveerib tugevalt ka meie energeetilist ehk õndsuskeha (budalastel üks Buddha Kolmest Kehast - sambhoga kaya). Selle praktika käigus kohtusin ka Mart Metsalaga – Eesti „valgustunud kristluse” mu jaoks sügavaima esindajaga. Veel hijemgi käisin aeg-ajalt nautimas tema lummavaid jumalateenistusi Pirita TOP-kirikus. Mart oli kuulatavamaid saatekülalisi ka Traditsiooni Tarkuses.

Klassikalise psühhodeelilise kogemusega puutusin esmakordselt kokku alles mõni aasta tagasi ühel aya-riitusel. Ehkki oksendasin kaks ööd järjest, olid sellele eelnenud ja järgnenud kogemused unustamatud (see oli vahetult pärast minu vanema tütre surma langevarjuhüpetel).

Ent kristlus on tänagi mulle kallis – nii usukogemuselt (mille olemust nüüd küll enda jaoks hoopis sügavamalt mõistan) kui ka vormilt: juudi müstitsismi poeesiakeel tundub maailmakirjanduses kohati ületamatu. Armastan oma retoorikas alatasa korrata nii arhetüüpseid Jeesuse „Mina olen…” jt ütteid kui ka Vana Testamendi võrratuid kirjakohti. Lisaks usukogemusele paelus mind üksvahe ka teoloogia. Nii läksingi seda õppima EELK Usuteaduse Intituuti (lõpetades usuõpetajate pooleteiseaastase kursuse) kui ka Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilisse Seminari – millest sai kolmas ülikool TPI ja TÜ kõrval, mille oma elus pooleli olen jätnud. Koos seminari rektori Andrus Noraku, arhitekt Enn Laansoo ja kolumnist Raivo Raavega korraldasime nelipühilikus „Raadio-7-s” paargi aastat iganädalast teoloogilis-filosoofilist vestlussarja „Elu küsimused”. Moodustasime nelja peale mõnusa sotsioonilise, üksteist täiendava, „nelja musketari” meenutava terviku. Samal ajal kohtusime iga nädal kindlal hommikul Andruse kabinetis „vendade palveosaduseks” (hiljem liitus meiega ka koguduse liikmeks pürginud Harri Kingo). Suviti käisime kord-paar Andruse juures maakodus Varbola mail filosoofilistel grilliõhtutel.

Unustada ei saa ka Delfi algusaegu, mil sama seltskonnaga täitsime aktiivselt iganädalase „Usukera” rubriiki, „võisteldes” omavahel kommentaaride arvukuses. Tänaseks on nii Andrus kui Raivo juba Looja karjas.

Müsteeriumidest Seksuaalsaladuste ja Tantrani

2008 hakkasime koos Janne Kantsiga Keha ja Meele Teraapiakeskusest viljelema uut Kohtumise vormi – mille nimetasime Müsteeriumiks. Eleusise Müsteeriumid Kreekas kestsid 2000 aastat ja sealt sai oma initsiatsiooni enamus Antiigi suurkujusid alates Platonist, Marcus Aureliusest, Cicerost, Sophoklesest jt – kuni mingi kristlik keiser need ära keelas. Tegime Müsteeriume teemadel „Piirid”, „Haavatud Tervendaja”, „Julgus avastada ennast läbi teise”, „Öömissa”, „Väljakutsed” ja „Armastuse Müsteerium”. Tegu oli kaasakiskuva 4-5-tunnilise integraalse mänguvormiga (harjutused+mängud +muusika+tants +valgustus jms), mis lähendas inimesi sügavalt nii lühiksegi aja jooksul. Hiljem hakkasin sedatüüpi üritusi nimetama Kuue Meele Kohtumisteks. Ja – samas liinis - praktiseerima-õppima ka Kontakt-Improvisatsiooni, külastades ka mõnd Body Lounge`i etendust…

Veel sügavamalt – ja sedakorda teadlikumalt – olen oma kehaenergiate ja nende valitsemaõppimisega kokku puutunud alates 2008. a lõpust, mil alustasin taoistlike praktikatega Mantak Chia Armastuse Tao raames… Vaevu aasta hiljem, julgustatuna ootamatult võimsast isiklikust kogemusest, alustasin ka kursustega "taoistlikest seksuaalsaladustest".

Umbes samal ajal rajasime kogukondliku Omakonna Vaimu - mille üheks väljundiks sai Eesti esimesi OTT-e - mahetoiduring Varaait, mis tänaseks ühinenud Tagurpidi Lavkaga. Umbes samal ajal otsisime sama seltskonnaga võimalust „rajada ökoküla”, rajades algatuseks Tallinna lähedal Vatslas Mart Laisa maadel isegi uuttüüpi „isekastva” kasvuhoone vanadest akendest – projekti hääbudes ent järgmisel kevadel.

2000ndate alguses sai minust Erakonna Eestimaa Rohelised liige - mille parlamentaarses tegevuses aga sügavalt pettusin: hääletamine Lissaboni Lepingu, Pronksiöö tulemusel vastu võetud uue Politseiseaduse poolt oli mu jaoks kõike muud kui "roheline".

Järgnevalt sukeldusin nn Uue Tervise valdkonda, uurides Oivalise Tervise ja Tõhusa Tervenemise ("Superravi") enneolematult kasvanud võimalusi. Eriti paelus Elava Toidu ja Elava Vee teema. Alates 2008 olen välja arendanud uut originaalset võimlemisstiili - Põhjala inimesele kohandatud Väe- ja Mõnuvõimlust (algselt – Energeetilist Joogat), mis õpetab inimest sügavalt nautima kõiki meie keha Kuut Õiget Asendit - lamamist, istumist, seismist, kõndimist, jooksmist ja võimlemist. Suure lisatõuke sellele andis osalemine Põhjala Traditsiooni pooleaastasel praktilisel seminaril 2011 sügisest 2012 kevadeni. Oma pidevalt avarduvasse harjutustikku olen "riibinud koort" kogu maailma mulle kättesaadavast liikumiskultuurist (Hiina, India, Tiibet, Vana-Germaani jt), seda vajadusel muutes ja täiendades. Olen jõudnud järeldusele, et rahvuse loomulikeim liikumisviis väljendub tema rahvatantsudes.

2010ndate alul pühendusin otsekui kunagistest Müsteeriumidest kantuna Eestiski esimesi võrseid ajama hakanud „tantra”-otsinguile, aretades üsna pikalt koos käinud püsigrupis „puudutusteraapiaid”, ühendatuna eneseavamiste ja võimalike vaimsete transformatsioonidega, korraldades suvelaagreid ja viies paar aastat läbi õpitubasid ka 2013 Moses Maimoni poolt algatud Tantrafestivalidel.

2013 puutusin esmakordselt kokku üleilmsete kliimamanipulatsioonide (sh aerosoolpritsimiste) ja nende ehmatava kahjumõjuga looduse ja inimese tervisele - misjärel minust sai MTÜ Kodanikeühenduse Puhas Taevas algatajaid.

 

TV-karjääri algus...

2013 alustasin saatejuhitööd Tallinna TV saatesarjades "Maatriks" ja "Maatriks Pluss" – mis aeg-ajalt jätkus ka hiljem. 2014 osalesin ka Paide Arvamusfestivali Esoteerikalaval.

2012 hakkasin aktiivselt osalema Facebookis, luues mitmeid eeskätt tervise, maailmavaate ja kodnikualgatusega seotud gruppe, millest täna aktiivseimad "Valgustunud Kodanikuühiksond - Miljon Õit", Müstiku Päevik", "Armastuse Kunst", "Ettevaatust - meditsiin, tähelepanu - tõhus tervis!"

Umbes sama ajal alustasin oma Väe- ja Mõnujooga treeningutega Tallinna Spordilklubis "Sparta" - kokku olles seal ligi 7 aastat, viies läbi eeskätt eakate võimlustunde.

Mäletamisi 2018 asutasin podcasti "Üle inimlike piiride", kus tegin aga ainult mõned saated. Sest hoopis enam kõitis mind ZOOMI-videode tegemine omanimelisele Youtube kanalile umbes samal ajal.

2020 märtsis alanud "III maailmasõda" tõmbas hoogu tugevalt maha ja 2021 kevadel lahkusin Tallinnast, et pühenduda restaureerimisele, permakultuurile ja erakordselt kaunile Loodusele.

Olen endiselt Haavatav ja Haavatud, kuid nüüd vbl juba ehk veidi rohkem Tervendaja.

Ja Minu Elu Ajalugu jätkub…